Begoonia alatiõitsev "Boušin" F1

Alatiõitsev begoonia "Boušin" F1.
Sort on roheliste lehtedega, kõrgusega kuni 20 cm. Õrn-roosakas õis. Taim on ovaalse kujuga, tugevalt harunev. See on spetsiaalne sort, mis on aretatud kõrge vastupidavusega ebasoodsatele ilmastikutingimustele. Näitab suurepärast tulemust nii päikeseliste, kui ka pilves ilmade korral. Taim on võimeline "isepuhastuma", see tähendab, et pole vajadust närbunud õite eemaldamiseks, kuna nende kohale kasvavad uued. Taim õitseb pidevalt kuni sügiseste külmadeni. Soovituslik istutustihedus 30-35 taime 1m2-le.
1,0 g = 75000 seemet.
Pakendis 10 seemet graanulites.

* Lillekasvatajate tähelepanu köitis selle taime võime moodustada üha uusi õisi. See tähendab, et soodsates tingimustes õitseb begoonia aastaringselt. Siit tuleb ka tema nimi - alatiõitsev begoonia. (Begonia semperflorens Link et Otto) - toodi esimesena Berliini botaanikaaeda Brasiiliast 1821 aastal.
Kasvuala ja muld: begoonia edukaks kasvatamiseks on vaja päikest, isegi kerge varjuga venivad taimed välja ja kaotavad dekoratiivsuse.Talle sobivad kerged struktuursed viljakad mullad mis on kergelt happelised (PH6,2). Sooldunud mullal kasvab halvasti, haigestub ja teda kahjustavad kahjurid. Pinnas peab olema kobe, sügavusega 15-20 cm, kuna selle taime juurestik on tihe ja pindmine.
Mulla struktuuri parandamiseks lisatakse orgaanilist väetist-turvast, komposti, kõdusõnnikut või lehemulda 20-25 kg/m2-le. Rasketele muldadele lisatakse liiva arvestusega 2-3 kg 1m2-le. Lisatakse veel 100-200 g ammooniumi, 250 g superfosfaati ja 100 g kaaliumi 1m2-le.
Külv ja taimede kasvatamine: alatiõitseva begoonia parim külviaeg on detsembri keskpaik- jaanuari esimene dekaad. Seemned külvatakse madalasse kasti. Mullasegu koosneb kõdumullast, lehemullast ja liivast (2:1:1). Muld desinfitseeritakse fundasooli lahusega (0,1%) või kaaliumpermanganaadi lahusega (0,1%).
Seeme külvatakse kergelt tihendatud pinnasele. Kastid kaetakse klaasiga ja asetatakse kasvuhoonesse. Temperatuur +20+22°C. Külve kastetakse hommikuti pulverisaatorist ning jäetakse 1-1,5 tunniks ilma katteta tuulduma. Klaasi sisepinnale ei tohi tekkida vett, kuna see võib tilkudes taimedele soodustada nende hävimist. Et seda ära hoida asetatakse kastid kergelt kaldu, nii et tekkiv vesi vajuks kasti serva, 2 nädala pärast võetakse klaas ära. Temperatuuri alandatatakse +17+19°C-ni ja taimi varjutatakse, et kaitsta neid otsese päikese kiirguse eest. Kui moodustub 2-3 pärislehte, pikeeritakse taimed, jättes toitepinnaks 5x5 cm. Kuu aja pärast pikeeritakse teist korda, suurendades toitepinda kaks korda.
Pikeerimisel kasutatakse samasugust mullasegu kui külvi puhul. Paar päeva peale pikeerimist väetatakse taimi linnusõnniku leotisega (1:20) ja mineraalväetiste lahusega, 300 g magneesiumsulfaati ja ammooniumsulfaati, 900 g kaaaliumsulfaati, 700 g superfosfaati, 2 g boorhapet, 15 g raudsulfaati, 1 g kaaliumpermanganaati ja 15 g vasksulfaati 1m3 vee kohta. Alatiõitsva begoonia taimed ei talu liigniiskust, eriti kui temperatuur langeb +15°C-ni sellepärast tuleb neid kasta ettevaatlikult. Mai alguses viiakse taimed kasvuhoonesse kus kastid päikesepaistega ja sooja ilmaga avatakse, mai lõpus võetakse kate ära ning taimi karastatakse. Nädal enne avamaale istutamist väetatakse fosfor- kaaliumi seguga (5 g 10 liitri vee kohta). Kastmist vähendatakse.
Istutamine ja hooldus: avamaale istutatakse ettevalmistatud peenrale või aiavaasi mai lõpus juuni alguses peale öökülmade möödumist. Mulla pind tihendatakse ja kastetakse. Juured asetatakse istutusauku vabalt ning juurekael jäetakse istutamisel mullapinnaga tasaselt. Taimede vahe oleneb istutamise eesmärgist ja sordist. Äärelillena istutatakse 2-3 rida jättes reavaheks 13-15 cm ja taimede vaheks 10 cm. Dekoratiivpeenral ja murus istutatakse malelaua kujuliselt vahedega 10-12 cm (kõrgekasvulised) ja 8-10 cm (madalakasvulised). Seemneks kasvatamisel peab olema vahe 20x25 cm.
Hooldus seisneb rohimises, kobestamises ja väetamises. Kasta on parem varahommikul või õhtul seisnud veega. Peale tugevat kastmist või vihma kobestatakse või multsitakse kõdusõnniku või turbaga. Hea tulemuse annab kastmine lehmavirtsa leotisega (1:10) või linnusõnniku leotisega (1:20) ning mineraalväetistega väetamine. Haigustesse nakatub harva.
Kõige nõrgemad on tõusmed ja pikeeritud taimed, kus liigniiskus ja taimede tihedus võib olla taimede hävimise põhjuseks. Taimed nakatuvad tõusmepõletikku. Alatiõitsva begoonia taimed on dekoratiivsed külmadeni. Külmaga lehed ja varred külmuvad ning muutuvad mustaks, taimejäätmed koristatakse. Hästisäilinud taimed võib istutada sügisel pottidesse ja viia tuppa. Temperatuuri ja niiskusreþiimi muutuste tõttu võib paari esimese päeva jooksul osa õisi variseda kuid varsti õitseb ta edasi.
Alatiõitseva begoonia toas kasvatamiseks istutatakse taimed alguses väikestesse pottidesse, olenevalt juurestiku suurusest. Edasi taime kasvades suurematesse, kus on viljakas mullasegu lehemullast, kõdumullast, kõdusõnnikust ja liivast.
Toas kasvavad taimed asetatakse ida või lõuna- läänepoolsele aknale, kus on hea valgus. Kastetakse toasooja veega ning väetatakse üks kord kuus nõrga mineraalväetiste lahusega (1 lt väetist 1 liitri vee kohta). See tagab õitsemise ka talvel kuigi vähese valguse tõttu venivad taimed välja. Kevadel, märtsis- aprillis istutatakse taimed ringi, lõigates ära pikad veninud võrsed. Kevadiste ilmade saabudes kasvab ta ruttu ning hakkab uuesti õitsema. 

Eng: Club Begonia, Clubed Begonia. Suom.: Kesäbegonia. Sven.: Isbegonia.